ma ilmselt polnud kaine

sulgedest ehitud patjade vooder linade kahvatund jahedad vaod tulised kehad ning hingetõmme kaotatud muusika eemalduv rada aegade augud ja silmsulend näod põimunud käed ning hingetõmme meenunud teadmised eelmisest elust süda vaid metsikult taob vaikuse hetk on hommik ja on järgmine nädal ja on järgmine aasta maailmad kaovad meie jääme