Une nägu

ma ei saa lahti sest tundest et olen su une nägu kõik mida näen või tajun su sõrmede libisev hääl või veepiisk langemas lompi on kõik täis ühte ja sama kui ähmane pettepilt hetkest et kunagi olime päris mis juhtus, ei saa sellest jagu see lõputu unenägu see armastust täis on ja tühi sealsamas eimiskina kajav nii tekib küsimus (kuidas???) kui mitte midagi ei ole miks keset mitte midagit ma ikkagi sind vajan? sa peegeldud mus erksalt ja kuigi teises keeles ehk kunagi saad aru, kui kunagit ei ole on mõni hetk nii meelsalt liig teravana meeles ma peegeldun ja peegeldun ja peegeldun ning sulan lõpuks ühte, kus pole piire peegleidki ei ole su enda sisemises peeglis ma olen su unenägu segamini ähmane ja nagu päris une nägu