Kevadine õppetund

mäletan mis maitse oli kevadtuulel

ning kuis lõhnas esimene õis

mis puhkes välul

sai esimese janu täis kui vihma tõid

ja värsked hommikused kiired

taevakaared ühte vikerkaares lõid

mäletan mis maitse oli esimesel valul

pesta kevadjäise ojaveega põski

ei osanud siis muud kui nukrus õlul

ikka üle aia kaeda oodates veel miskit

et lootus hoidis siiski elu jalul

pole valu muutunud ent miski on ehk siiski

et olen tantsinud su hoovis ehk ka sinu toas

olen nutnud sinu süles, naernud lõpmata

nüüd aeg on andestada, et ses mängus ma

ei ole märganud et ise nii mänguhoogsena

see valu jälitanud on – aeg vabaneda ja

tänada sind kogu hoole eest, mu armas Ema Maa