Sahtlipõhjast
Armunuil on vaid üks viis
vabaks saada –
läbi armastuse
***
Seedrimahl voolab läbi puu, juurte ja läbi Maa.
Läbi veenide voolab seesama,
mis istutas jäekääru sängi
kevadel õtseva toominga ja
kirjutas need read
***
Ootasin ootamist, kui
mida ei tulnud, oli aeg.
***
Kes viimasena lahkub,
kustutab valguse, ja nii on.
***
Kui ma sünniksin
roosipõõsana, su poole
sirutaksin kõik õied, et
varjata okkaid, mis mul praegu
südames teevad valu
***
Mis maitse oleks maasikatel,
kui neile ei paistaks iial päike,
ei niisutaks nende taimede juuri
elustav vesi ega toidaks rammus maa,
niisamuti olen mina, ilma Sinuta
***
Ma leian lohutust tähtedest,
veekristallidest, mis jäätununa langevad
vaikselt hõbedastelt okstelt
varajasel hommikutunnil
tulles Sind vaatamast
surnuaialt
Oravad vist magavad praegu
***
Läheme koos, minu armas
ja katame laua mändide all,
Sina tood sinikad ja sinililled,
kanarbiku ja seenteread
mina koristan pärast
pakase ja vihmaga uhun
toob surm sünnile järje.. ja head
***
Laantel on omad jutud
rääkide heinasaadega
minul Sulle üks saladus
loojangul sosistada
Järvedel omad lood
vestlevad mööda jõgesid
toob ojavulinast vood
mu sõnad kõrvu sul siis
Et Päike on pilvede taga
ka siis kui Sa seda ei näe
Niisamuti teadma pead aga
on kusagil alati päev
***
oo juhata mind ometi
enda juurde, kus pole
seda kohta, mis ütleks – tahan
Oo juhata mind tahtmise tuppa
Tema sängist ma tõuseks hommikul
ja
ta oleks rahul..
ehk ometi siis natuke saaks
rahu?
***
Nii palju olen oodanud seda hetke...
Ja nüüd on see läinud.
***
Oo, seo mind tugevasti
nii kuis jaksad, olen igavesti
Sinu, VABADUS!
***
Läbi silmade ei ole iial näinud
Läbi kõrvade ei ole iial kuulnud
Läbi pea ei iial mõistnud
Läbi puudutuse tundnud
Kas armastus on olemas?
***
Üks noot on väga vähe
ühele sümfooniale
ent ilma selleta võib
see kõik kuuluda nurjumisele
Sest mis oleks puu ilma juurteta
Või taevas avaruseta
Või mina ilma Sinuta
***
Ma olen teel igavikku
Te küsite, et kui kaua,
Ma ütlen, et pool on käidud
ja parem on veel ees ning muigan, sest
pole otsustanud, kummale poole ma lähen.
***
Klaasis on veel paar sõõmu veini
Jah, parem unustada Su huuled
kui juua sest lõpmatust
ilust, millest peavalu ei lahku
järgmisel päeval.
***
Ma olen unustanud oma nime
Ma olen unustanud miks ma olen siin
Ma olen unustanud, kes Sa oled
Ent igatsus Su järele on
puhas
tingimusteta
ja piin.
***
Lehed on punaseks tõmbunud,
tuul vilistab aialippide vahel
on olnud meil ühiseid laule
nüüd riimid on vaiki me vahel
***
Ma olen nii väsinud
Ma olen nii väsinud
***
Enese aktsepteerimine
Sellest võiks kirjutada lausa
romaani, ent juba
vabaluules kõlab see nagu
saltoga teivashüpe lennuväljal
***
Ega see kui keegi tundub
loominguline, ei tähenda, et
tal on õigus.
***
Usaldada Universumit on
kui juua allikast, mille algus
on mu enese süda
***
Läbi Su silmade tahaks ennast näha
Läbi Sinu käte puudutada kaela
Läbi Sinu südame teada, kes olen kui
tunnen Sind enese juures
***
Sulada avatud südame läbi on
anda ära kogu valu
anda ära kogu rõõm
***
Päev on kui kõrb
ning öö jahe ja pime kui talv
Sügis on nutmine
Suvi on naer
ilma Sinuta pole Kevadel tähtsust
***
Kas ma olen vähemalt
terakesegi kaastunnet ära teeninud –
üks villane sokk
pahempidi jalas
***
Äkki ma mõtlesin lihtsalt välja,
et mul on süda,
et end lohutada südamevalu hirmus?
***
Ööbik
Pole viisi, mis kutsutaks valu
muu kui Sinu hääl
***
Kui sügav on sügav?
Kui sügavale saab vajuda enne
kui Sinuni tagasi jõuan?
***
Vesi voolab elektronhaaval
veri hakkab hüübima lahtisel haaval
Ent seda kuristikku saab täita
vaid Sinuga
***
Just nagu oleks Päike loojunud
hommikuni veel aega
igatsen sooja
***
See valu ei ole minu
aga on minus
ma kingin ta ära
las põimime sellest koos
pärja, mis meenutaks seda,
mis kasvatas lilled
mu unesse
***
Sinu puudutus on puhas
ja selge nagu hommikune esimene
päikesekiir
Ent ometigi januneb mu keha
sel viisil mida Vaim ei usu
***
Sinul on jõud
ja minul on palve
aga kumb olen mina?
Sind palun – ütle: "Kumb olen mina?"
***
Ühtviisi lohutav on mõelda
et lähen siit ükspäev ära
Või see, et pean jääma igavesti siia
***
Kui vaid julgeks
Kuis pelgan ma okkaid, ennäe!
räägiksin Sinuga rooside keeles
Hoiaks Su pilku salaja meeles
ning mäletaks tunnet, kus olid Su käed
Kui julgeksin avada ukse Su ees
Ma kirjutaks Sulle tähtedest sõnul
Ning tunnistaks üles, on igatsus võluv
Iga päev Sinust kee mõtete sees
tantsiksin järve peegeldustes
ja laulaksin Sulle kuukiirte viisl
kas julged siis tulla möö põliseid hiisi
Et armuda taas – ise, endasse?
***
Mõned sõnad on kui vein –
saavad küpseks aegade jooksul.